Taavi Libe | Kuidas jõulukuu heategevuskampaaniate virvarris käituda?

Jõulukuust on tarbimisele ja majanduskasvule orienteeritud maailmas kujunenud tõeliselt vastuoluline periood. Ühest küljest hüppab peaaegu iga internetilehte avades ekraanile soovitus kallimale, lapsele või vanaemale midagi soetada, millest ta on kogu oma senises elus üle kõige puudust tundnud. Füüsilistest ostukeskustest ma ei räägigi. Vähemalt Eesti suuremates linnades on jõulukuul poodi sattumine sotsiofoobi õudusunenägu. Mida Jeesuse sündimise päevale lähemale, seda intensiivsemaks poeskäik muutub. Kõik riiulivahed on kullipilgul saaki jahtivaid inimesi täis ja kõlaritest üürgab paaniflöödil sisse mängitud „Püha öö“. Juba mõte sellest kõigest tekitab kergeid hirmujudinaid.

Tarbimine tarbimiseks. Jõulukuu skaala teises otsas on igasugune abistamine ja annetamine kõrgematel sagedustel. Tagasihoidliku eestlase südameheadusele apelleerivad jõuluperioodil suured heategevussaated, mis peaaegu iga kord purustavad annetatud summade rekordeid. Selle kõrvale mahub tohutult palju väiksemaid kampaaniaid ning ettevõtmisi, mille eesmärk on hädasolija aitamine. Toon välja mõned mõtted, mis mul on tekkinud igasuguseid abistamisaktsioone kõrvalt vaadates ning mõne juures ka ise viibides.