ÜKS ÕNNETUS TEISE OTSA: naise surma järel elurööpast välja sõitnud mees jäi koduta ja elab nüüd bussijaamas

„Ma ei ole alla vandunud ja hakkasin just väikest vanaduspensioni saama. Kui veel ulualuse ka saaksin, siis võib jälle Metsakalmistul puude kohinat kuulata,“ ütleb kodutu Rein.

Reinul ei ole küll telefoni, kuid teda pole kuigi keeruline leida. Nii juhatab juba esimene Viljandi bussijaama ees aega parajaks tegev elu hammasrataste vahele jäänud mees meid lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, kus Rein tukub klientidele mõeldud pingil. Mööduvad rahvakultuurilinna elanikud teda ei sega. Kuid kogenud kodutu on nagu virge unega indiaanlane ning avab oma nime kuuldes kohe silmad.