Kristina Birk-Vellemaa | Kuidas jõulukratt iha varastab

Tead küll seda tunnet, mis jõulukuul on ja mis jõulude lähenedes üha suuremaks kasvab. Selline helge ja valge ja helisev.  No umbes nii, nagu telestuudiote sisustus detsembris ja nagu jõululaulud raadios ja... Ka siis, kui jõulud ei ole valged, aga eriti siis, kui jõulud on valged. Vaatad maailma, inimesi, oma kodu, partnerit, lapsi, koduloomi, keda iganes nii-nii armastavate silmadega. Kui tead, on mul sinu üle siiras rõõm. Päriselt. Aga kui ei tea, siis pole sa üksi. Mina ka ei teadnud. Väga kaua ei teadnud. Ja ega nüüdki see tunne tingimata just selline ei ole. On erinevad tunded ja see on absoluutselt okei.

Ma arvan, et need olid 2017. aasta jõulud, kui ma otsustasin, et aitab. Mina seda mängu enam kaasa ei tee, lõpetan rapsimise teiste (ja ka enda) kõrgendatud ootuste järgi ja lasen sellel jõulusüütundel minna. Ei mingit rõõmusurvet, kui mul ei ole ruumi rõõmu tunda. Kui rõõm, siis päris. Minu enda oma ja minu enda pärast. Tugeva tõuke andis siiski ka see, et samal aastal lasin minna ka 14 suve kestnud abielul, mis ei toiminud, ei toetanud, ei paitanud. Tööd sai tehtud, aga armastust vist ei tulnudki. Mitte selles suhtes. Tuli hiljem ja tuli ootamatult. Tuli koos selle inimesega, kes on päriselt minu inimene. Tuli nii, et jõudsin päriselt koju. Aitäh sulle, mu kõik.