Urr | Ühe kaslase aastalõpujutuke

Tere, Õhtulehe lugeja!Ma olen pikka aega lontis kõrvadega talunud, kuidas minu vaimuvaene korterinaaber Taavi Libe tüütab teid sisutühjade paskvillidega, mille lugemisele kulutatud aega peate kunagi kauges tulevikus surivoodil taga nutma. Nüüd on viimane tilk piimapütti kukkunud ja see ajab üle. Jõulupühade saginas on sellel lontrusel õnneks loo kirjutamine meelest läinud ja kasutan võimalust teile ise mõned mõtted aasta viimasesse nädalasse kaasa anda. Vabandan juba ette, kui mõni kirjaviga sisse juhtub, sest evolutsioon pole mulle veel korralikke sõrmi tekitada. Ainult mingid pehmed padjakesed… Nendega trükkimine pole lihtne. Vähemalt olen anonüümse netikommentaatoriga ühes paadis, sest kui tema grammatikat vaadata, siis tundub, et tal tuleb ka veel mõni sajand sõrmi oodata.

Aga heakene küll. Ilmselt oleks viisakas end pisut tutvustada. Minu nimi on Urr. Ma olen emane šoti lühikarvaline tõukass ning ma olen seitsmeaastane. Ja kui te arvate, et ma olen mingi infantiilne mudilane, kelle jutt ei maksa midagi, siis arvake uuesti. Guugeldasin just praegu, et seitse kassiaastat on võrdne 44 inimese aastaga. Põhimõtteliselt võiksin ma kandideerida Eesti presidendiks. Või mis mõttes kandideerida! Mind oleks tulnud määrata Eesti presidendiks, sest mul on palju kohevam karv kui Alar Karisel ning minu hambumus on alati perfektne olnud.