Headuse- ja kurjusegeeni pole olemas. Aga kuidas kujuneb iseloom?

„Veel kümme aastat tagasi räägiti agressiivsusgeenist, mille kandja leiab end suure tõenäosusega vanglast. Räägiti ka sõdalase- ja avastajageenist, mis mõjutavad isiksuseomadusi,“ meenutab teaduse eilset päeva psühholoogiadoktor Uku Vainik. Nüüdseks on selge, et pole olemas geene, mis vastutaks ühe isiksuseomaduse eest. Ei ole kiivuse- ega lahkusegeeni. Silmatorkavalt armukadeda, või siis hoopis sõbraliku ja helde inimese loomujooned on kujunenud terve hulga geenide ja elukogemuste koostöös.

Miks teadlased vahel eksiteele satuvad? Üks võimalik vastus peitub vanasõnas: kes otsib, see leiab. Kui sa tahad kangesti avastada agressiivsust põhjustavat geeni ja su valim on väike, no mõnesaja inimese suurune, siis sa selle geeni ka avastad. Ja seejärel avastad samast grupist ka näiteks avastajageeni, mis piitsutab oma kandjat juba väiksena uurima, kuhu tee viib või mis on mängukaru sees.