GALERII | HÜVASTIJÄTT VALERIA VILLANDIGA | „Helesinine vagun ruttab siit ära. Me lehvitame, saadame Valeria ära teele ja palume, et ta pärale jõuaks.“

Tuisk tuulab näkku ja külmast jaanuarikuust Jaani kirikusse astudes aimad uduseks tõmmanud prillide tagant vaid üksikuid häguseid kogusid. Hetk hiljem, räitsakad klaasidel kuivanud, saad aru, et ega Valeria Villandiga (kirjanikunimega Valeeria Villandi) jumalagajätjaid palju polegi. Mitmed poetessi ja tõlkija kolleegid ja kaasteelised on teda juba ees ootamas. Ei ole igaühele antud elada 97aastaseks. Seda enam, kui sind on õnnistatud suure pere ja andega riimida kaunist eesti keelt.

Pool tundi enne tseremoonia algust on kirikus ehk paarkümmend Valeria Villandile viimset austust avaldama tulnut, kelle mustade maskide tagant, mis kannavad küll ajamärki, kuid igavikulisi väärtusi kandvas pühakojas tunduvad eriti kohatud, võib aimata vaid mõnda Villandi kaasteelist: Tiit Aleksejev, Andres Langemets, Aksel Tamm…