Toomas Alatalu | Kasahstani müstiline revolutsioon

Kui hakata homsest eilsesse minema, siis tasub teada, et Pekingi taliolümpiamängud oleksid võinud toimuda ka Almatõs – 2015. aastal toimunud hääletus oli vaid 44 : 40 pooleteisemiljardilise elanikuga riigi pealinna kasuks. Samas kui Almatõ on kõigest 19miljonilise Kasahstani teine linn, ehkki kunagine pealinn. Tasub mäletada sedagi, et eelmine EXPO toimus 2017. aastal Astanas, mis praegune kannab nime Nur-Sultan. Seda praeguse kasahhide riigi rajaja Nursultan Nazarbajevi auks, kelle käitumisest ja osast kriisis pole täit ettekujutust. Algul ju väideti, et ta on riigist lahkunud koos oma perega, järgnevalt aga kinnitati, et ta on endiselt pealinnas ja koguni aitavat president Kasõm-Žomart Tokajevil kriisi lahendada. Jääb vaid üle oodata uut infot.

Üldteada on, et Nazarbajev juhtis riiki alates 1989‒1990, mil ta valiti algul kohaliku kompartei esimeseks sekretäriks (NB! teine kasahhi rahvusest isik selle ajaloos – seal on 1. sekretäriks 1955‒1956 olnud isegi Leonid Brežnev), seejärel presidendiks. Tema lahkumist presidendi kohalt märtsis 2019 selgitatakse tavaliselt puhkenud poliitkriisiga (mis alles nüüd laheneb), ent õige selgitus on see, et märtsis 1984 sai temast Kasahhi NSV Ministrite nõukogu esimees – koht, millelt ta juulis 1989 valiti 1. sekretäriks. Teisisõnu juhtis Nazarbajev riiki tervelt 35 aastat (pluss osajuhina veel kolm aastat), mis on selle autoriteeti maailmas arvestades ületamatu tulemus. Pealegi – Nazarbajev oli ametis detsembris 1986, kui kasahhid esimestena Gorbatšovile rahvuspoliitikat meelde tuletasid.