ÕHTULEHT MOLDOVAS | GALERII | Elu põgenikelaagris: ängistav koht, kus kohtuvad laste naeruhõiked ja vanemate pisarad, lootus helgemate päevade nimel ja teadmatus tuleviku ees

Kell on peaaegu pool kaheksa õhtul. Intervjueerin parajasti vabatahtlikku Dani, kes on tulusa IT-spetsialisti töö vahetanud vähemalt mõningaks ajaks Ukraina sõja põgenike aitamise vastu. Pärast kahte küsimust peab ta intervjuu lõpetama, sest näeb, et kohale on jõudnud umbes 50 põgenikku piirilt ära toonud minibussid. Nüüd vajavad nad kõik abi suures Manej-nimelises spordihallis vabade madratsite ja voodite ülesleidmisel ning vajadusel ruumi juurde tegemisel.

Mõned põgenikud tulevad suure kohvri ja silmini täispakitud spordikotiga. Mõnel on üks suur kohver ja väikene kott. Mõnel on hoopis toidupoe kilekott ja seegi ei tundu olevat asjadest pungil. Segadust on palju, pea kõik on hirmunud. Osad teevad juba telefonikõnesid ja teatavad lähedastele, kuhu ta on jõudnud. Väiksed lapsed vaatavad pimedal staadioniesisel närviliselt ringi. Emad, vanaemad ja -isad üritavad laste jaoks tugevaks jääda. Vabatahtlikud tervitavad kõiki ja küsivad äsjasaabunute käest, mitmekesi nad on, et pered saaksid kõrvuti jääda.