MAIRE AUNASTE | Ja siis ma vaatan seda Putinit. Loomad on inimestest tihti inimlikumad

21.veebruar oli koolipäev. Mu tütretütar Lydia hakkas pärast koolibussilt maha tulemist kodu poole kõndima. Kitsuke jäine külatee oli kaetud õhukese lumega. Äkki tüdruk näeb – konn! Loomake oli Soomaa servas kraavimudas talvitudes vähemalt poolteist kuud enne õiget aega üles ärganud ning seejärel arvatavalt tühja kõhtu tundes maapinnale ukerdanud. Seal nad siis astusid kahekesi Navesti jõe suunas – pikkade peenikeste jalgadega 11aastane Lydia ning kärnkonna välimusega konn, kes jalgu vaevaliselt tee küljest lahti kangutades oli ette võtnud kilomeetrise matka sinna, kus soojal ajal on jõeäärsetes kõrkjates kahepaiksete paradiis.

Lydia, kes vastupidiselt minule pole konnade vastu erilist lembust seni üles näidanud, võttis loomakese pihku. Tõi koju, pesi mudast puhtaks ning pakkus segaduses kahepaiksele ajutist pelgupaika vee sees ämbris. Paraku söögipoolist ehk sääski polnud kusagilt võtta, nii et pere täiskasvanute kolleegium otsustas viia konna tund hiljem siiski jõeäärde – kõrkjad olid jääst juba välja sulanud.