Ene Pajula | Mammi loodab, et tema naljasoon jääb ka sõja ajal alles

Mammi mäletab oma nooruspõlvest, kui oli elus veel palju neid, kes olid teise ilmasõja üle elanud, kuidas räägiti inimestest, kes ei pese sõja ajal hambaid. Et kui trumm on läinud, milleks siis pulgadki? Mammi kehitas toona õlgu, et ükskord ju lõpevad kõik sõjad, ja mida siis hambutuna peale hakata? Aga nüüd on mammi hakanud seda seisukohta mõistma, sest mis tähtsust on puhtal hingeõhul, kui pomm pähe kukub?

Mammigi on hakanud tundma, et oleme juba ühel või teisel moel sõtta tõmmatud, ja kuigi mammi tikke ostma ei tormanud, on poeriiulid soolast, äädikast ja jahust tühjaks ostetud. Ja kuigi meil pommid veel ei lange, on tal pagana raske ennast tubagi kraamima sundida. Ei tea milleks, kui kõigest sellest võib ühel hetkel alles jääda vaid suitsev pommiauk? Ja mis kõige hullem, mammi naljasoon kipub umbe minema. Ometi on ta eluaeg teadnud, et nalja peab saama teha igas olukorras.