Kiri | Lõpp Venemaa tuumapommiga vehkimisele

Elus on tihtipeale nii, et ohtu ei märgata või ei taheta märgata  enne, kui see on käes. Ukraina piiril kogunesid väed pikalt enne sõja algust, kuid loodeti, et sõda õnnestub vältida. Hirm tuumapommi ees on inimlik, ent see ei õigusta Ukraina rahva üksi jätmist võitlusväljal. Ukrainas sõditakse terve Euroopa eest. Venemaa tuumapommiga vehkimisele tuleb lõpp teha nüüd, kui me ei taha, et meie alalhoidlikkuse tõttu saaksid tapetud meie lapsed. Kuritegelikust poliitikust pimestatud Venemaa ei piirdu vaid Ukrainaga. 

Ajalooliselt oleme uhked, kuna võidsime Vabadussõjas revolutsioonide tõttu nõrka Venemaad. 1939. aasta sündmuste kajastamisel oleme kidakeelsemad. Võidule aitas kaasa Eesti esimene president Konstantin Päts, aga ta nullis kõik ilusa II maailmasõja alguse sündmustes. Sõjaväele oli surmaotsus anda ennast vabatahtlikult vaenuliku võõrriigi meelevalda. Sõduritelt võeti võimalus surra auväärselt, see oli aluseks eesti rahva 50aastasele tragöödiale. Kaitseliidu relvituks tegemine, välispasside kehtetuks tunnistamine jms näitas, et otsus oli varakult valmis. Eesti justkui liitus vabatahtlikult NSV Liiduga. Piinlik.