Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti uppus, sillad purunesid ja linnad elektrita jäid

„Kaks silda, mis Laeva jõel peaaegu kõrvuti asusid. Üks endise veskitammi kõrval ja teine raudbetoonist, mõnisada meetrit allpool, on mõlemad allavett läinud. Laeva keskkohas on ühendus katkenud ja asutused nagu vallamaja ja kool ühel pool ning piimaühisus veskiga teisel pool, võivad üksteist näha ainult üle vete… Mõned hilised Tartu ja Vasula laadalt tagasisõitjad seisid üllatuse ees, kui ei olnud enam ühtegi silda kodupääsemiseks ja tuli peatuda sildade taga tuttavate juures ja muret pidada selle üle, kuidas koju pääseks,“ kirjutab Postimees 25. aprillil 1931.

Kuid sildu läks suurvee ohvriks kümnete kaupa mujalgi Eestis. Üksi Viljandimaal oli neid lõhutud paarkümmend. Kergemini ei pääsenud ka Võrumaa, kus inimenegi oleks äärepealt surma saanud: „Kilgi veski juures tungis vesi kiiruga üle tammi, kus parajasti oli üks Himmaste elanik. Ta kanti koos hobusega jõkke, kuid õnnestus siiski päästa. Patkülas Matsi veski juures juhtisid veskiomaniku pojad tammist jäätükke alla. Nad kukkusid vette, kuid suutsid ronida jäätükkidele. Paatidega mindi abi andma, kuid jää purustas mitu paati. Nii päästjad kui päästetavad said kinni puuokstest ja pidid puu otsas kuni palkidest koostati parv ja inimesed päästeti.“