GALERII | Ada Lundverit kehastav Saara Nüganen: „Mina küll ei tahaks, et mu elu kunagi lavale toodaks.“

Juba vanarahvas teadis, et kui uusaasta hommikul tuleb esimesena vastu mees, toob see head õnne. Kui hea on see leheloo mõttes, et vaevu jõuab fotograaf Aldo pidurit tõmmata ja mina auto jala ukse vahelt välja pista, kui Kiidjärve seltsimaja ja raamatukogu nurga tagant pistab pea välja produtsent Tarmo Kiviväli?

Kuhu külamees kiirustab? Kiidjärve pargis, kus varajasele tunnile vaatamata on päike puudevahelise liikumatu õhu jõudnud juba tulikuumaks kütta ja mehe laubale esimesed higipiisad meelitada, ei tundu küsimus rõhuga „külamehel“ kuidagi kohatu või pahatahtlik. Ega tundu ka küsitavale. Tarmo, üks produtsentidest ja lavastuse „Ada. Rääkimata lugu“ idee autoritest, veab suule laia naeratuse, ajab käed laiali ja ütleb, et läheb igapäevasele kaubaringile. Küsides omakorda vastu: „Mis kõige rohkem kaubaks läheb?“ Vaikus. „Tualettpaber, kohv ja sinep.“ Sinep!? „Olen kuulnud, et tantsutüdrukud määrivad seda leiva peale.“ Ja juba tuiskabki Tarmo esmatarbekaupu hankima.