Ene Pajula | Miks meil on riigikogus venemeelne erakond, küsib mammi
Mammi vaatas teleülekannet Riigikogust, kui Kaja Kallas endale uut mandaati küsimas käis. Ei saa salata, opositsioon üritas teda seal sõelapõhjaks lasta. Ja miks nad ei pidanukski? Täpselt õige koht oli. Küll aga tekkis mammil küsimus, kuidas on võimalik, et meil on Riigikogus venemeelne erakond? Mida muud siis tähendasid süüdistused ja küsimused teemal, et valitsus on Ukraina toetuseks liiga palju raha kulutanud, et peaksime euroalast lahkuma, et miks Eesti ei toeta vaherahu Ukrainas sõjategevuse praegustes piirides ja muud sellist.
Mammile meenus taas tema hiljutine Inglismaa-reis, kus mitmes seltskonnas oli teemaks Jalta lepe. Too kuulus konverents Krimmis 1945. aastal, kus Briti peaminister Churchill ja USA president Roosevelt meid Stalinile maha müüsid. Nüüd tundus küll, et britid ei ole selle üle eriti uhked, aga see selleks. Kui Riigikogu nooremad liikmed ei pruugi sellest midagi teada, siis Mart ja Martin ajaloolastena ei peaks ju olema pimedusega löödud. Nemad peaksid teadma, kui väga Eestis Lääneriikidele loodeti. Metsavennad uskusid veel 15 aastat pärast sõda, et tuleb veel ainult natuke vastu pidada ja siis tullakse läänest appi! Ei tuldud ju! Kas peaksime nüüd Ukraina samuti üksi jätma? Nagu oleks mingi saladus seegi, et revolutsioon õgib oma lapsi. Ei tulnud õnn juunikommunistide õuele. Vähemal või suuremal määral pidid represseerimist taluma nii Hans Kruus, Johannes Semper, Neeme Ruus kui ka Hendrik Allik, rääkimata siis Vares-Barbaruse kurvast saatusest.