Juhtkiri | Säästuaeg teehoolduses on siiski käes?

Autode pühapäevased järjestikused teelt väljasõidud ja traagiliselt lõppenud sõidukite kokkupõrge kätkevad eneses klassikalist vastuolu. Kui sohver ei suuda kehvades teeoludes oma auto ohjamisega toime tulla, siis on ta ülehinnanud oma võimeid ning valinud tee seisukorda arvestades liiga suure sõidukiiruse. Selliseid manitsussõnu sisaldavad ka nii politsei kui transpordiameti teeolusid ja õnnetusi kommenteerivad teated. Kui aga samas piirkonnas juhtub õnnetusi lühikese ajaga ridamisi, küsitakse alati, kas libedatõrje on tehtud ikka nii nagu ette nähtud ning milline on teehooldaja vastutus sellistel juhtudel.

Mida aga hakata peale transpordiameti nentimisega, et mõõtmistulemused libedust ei näidanud ja ei laekunud ka ühtegi teadet libeduse kohta, kuid teehooldaja oleks võinud soolapuisturi siiski välja saata? Teedeehituse raha kärpimise ning soola ja kütuse kallinemise aegu ju kinnitati, et liiklusohutuses järeleandmisi ei tehta ning teehoole saab olema tagatud. Transpordiameti seisukoht, et libe küll polnud, kuid soola oleks võinud siiski külvata, kinnitab vaid, et teeolude hindamine on üsna loominguline tegevus.

Tõsiasi on aga see, et lõppkokkuvõttes vastutab ohutuse eest ikkagi ainult roolikeeraja ise. Kuigi politsei koos transpordiametiga kinnitavad, et talvel tuleb sõita talvise kiirusega, on tiheda liiklusega põhimaanteel kolonnis liikudes kehvema sõiduoskusega juhil aeglasemalt sõitmine sisuliselt võimatu, isegi kui ta seda tahaks. Ametkondade hoiatustega aeglasemalt sõitmise kohta läheb vastuollu ka transpordiameti hiljutine teade, et talveks jääb piirkiirus 110 km/h kehtima 139,7 ja 100 km/h 186,4 kilomeetril. Lubame suvise kiirusega kihutada ja samaaegselt manitseme kihutamisest hoiduma – kas selline lähenemine ikka töötab meie liikluskultuuri juures?