Siiri Sisask jättis vennaga hüvasti: „Urmas ütles, et ta teab, kus ta kodu on. Sinna ta nüüd teel ongi.“

Jaani kirikust viimsele teele saadetud helilooja Urmas Sisask elas oma viimastel elukuudel palvetes. „See lõpu aja olemine, see minemine, kulgemine oli tal nii selge,“ märgib Urmase õde, muusik Siiri Sisask. „Oma sõpradele ütles ta ka: „Ma olen nüüd igaveses liikumises.““

Kolmapäeva pärastlõunal kõlas Jaani kirikus Urmas Sisaski „Kassiopeia“ ja „Gloria Patri II“. Helilooja saadeti taevateele tema enda ebamaiselt kauni muusika saatel. Lähedaste, sõprade, kolleegide-kaasteeliste hüvastijätusõnad olid nukrad, kuid lõpmata helged – taeva- ja tähemuusik, universumi helide vahendaja on pääsenud sinna, kus ta tunneb end päriselt kodus olevat.

„Looja andis Urmas Sisaskile imelise anni. Looja lõi ta loojaks,“ ütles Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu oma ärasaatmiskõnes. „Uku Masing on öelnud, et igaüks saab Jumalalt seda, mida ise on andnud teistele inimestele. Urmas saab palju muusikat, avatud taeva ja lõputult tähti.“