Helen Klandorf-Sadam: „Iga karu on võimalik tantsima õpetada. Neid karusid on mulle tantsusaali tulnud nii palju ja lõppkokkuvõttes kõik tantsivad.“

Aasta 1982. Tantsusaal. Väike Helen teeb parketil esimesi tantsusamme. Oli see nüüd tša-tša-tša või aeglane valss, Helen Klandorf-Sadam (46) enam ei mäleta. Üks neist kahest tantsust igatahes oli, sest nendega väiksed tantsuhuvilised alustavad. Sellelt parketilt aga pole endine võistlustantsija, nüüdne tantsukooli Revalia juht ja õpetaja, pääsenud. Nii nagu ta ema Merlega pisikesena tantsusaali sattus, nii ta sinna ka jäi. Kogu eluks.

„Parketilt olen ära vaid talve- või suvepuhkusel,“ muigab Helen, kes pole tänaseni parketilt pagenud. Veel enam, tema juhtida on tantsukool, mille taasasutajaks oli ema Merle. Praegu tegutseb Revalia tantsukool Heleni käe all.

Tõsi, päris käe kõrval Merle Klandorf oma tipptantsijaks tõusnud tütart parketile ei viinud. „Tantsuõpetajatel on õhtune töö ning seetõttu on loomulik, et neil on lapsed kaasas,“ meenutab Helen. „Eks meiegi õe Heiliga olime tihtipeale emaga tööl kaasas. Õde tegi seal lõuna- või õhtuuinakut sooja jope all. Nii me sattusimegi tantsusaali, huvi tekkis ja hakkasime vaikselt samme õppima. Ema vaatas, et hakkab küll tantsima.“