Igor Gräzin | Kuidas poliitikule koht kätte näidata?

Kui kellelgi on tahtmist öelda midagi halvasti, siis kõlbab väljend – „see on poliitika“. Poliitilised on asjad, mida paljudel juhtudel tuleb vältida. Mäletan, et korra kutsuti mind rääkima ühte Tartu kõrgkooli välispoliitika ja Venemaa teemadel. Tasus mul suletud ukse taha kohale jõuda, kui kõlises taskus telefon ja sealt teatas üks üliõpilasjuht, et minu täiesti akadeemiline ja populaarteaduslik tasuta vestlus tudengitega jääb ära, sest olen poliitik ja minu jutu teema (mida nad ise olid soovinud) on liiga poliitiline.

Jätan rõhutamata, et enne tuli mul kulutada paar tundi bussisõiduks Tartusse ja siis veelkord Tallinnasse tagasi. Tudengid käitusid sea kombel ja lihtsalt autult, kui arvestada, et olen siiski professor, aga seda peeti nähtavasti loomulikuks käitumiseks – poliitiku suhtes. Mõistagi ei tulnud üliõpilasjuhtidele pähegi, et nad võinuksid lisaks solvangule kinni maksta vähemalt edasi-tagasi bussipiletid. Küllap eeldati, et poliitikul on raha niigi nagu muda ja las ta maksab. Kaks korda aastas aetav kuluhüvitiste kampaania aiva soodustab seda arvamust.