„Millal sa koju jõuad? Mul on kõht tühi!“ Leidub mehi, kes ei ole nõus oma jalga kööki tõstma

Kui meestel pole poisieas kunagi lastud köögis toimetada või olid vanematel kindlad soorollid paigas või kui esimene söögitegemise katsetus oli täielik läbikukkumine, võivad nad edaspidi pliidist ja külmkapist laia kaarega mööda käia. Veelgi enam – oodata kodus tühja taldriku taga, kui naine tuleb ja selle täidab. Mõni naine lepib ja võtab asja huumoriga, mõni aga lõpetab suhte.

„Millal sa koju jõuad? Mul on kõht nii tühi,“ helistab Merle abikaasa talle paar korda nädalas. Merle on selliste „koolipoisikõnedega“ harjunud ega tee neist suurt numbrit. Tema sõbranna ei jõua aga ära imestada, et siin maakera peal on olemas täiskasvanud mees, habe ees ja kaks kätt otsas, kes toidu soojendamise või võileiva tegemise asemel istub kodus tühja taldriku taga ja ootab, kuni naine selle täidab. Just niimoodi kirjeldab Merle oma elukorraldust, mis sõbrannaga ikka ja jälle jutuks tuleb. Merlel pole midagi selle vastu, et töölt koju jõudes oma näljasele mehepojale hakklihakastet soojendada või kartuleid praadida. Kuigi sõbranna vahel nöögib, et Merle elu on nagu Kukerpillide laulus, kus oma meest armastav naine teeb kõik tööd ta eest ära ja pärast hüüab perele: „Hei, hei, tulge, muidu jahtub te söök.“