TEATRIARVUSTUS | Kannatuste rada nimega Lotte: hiigelpikk etendus, lämmatav burksilehk ja vinguvad mudilased
Kõrvulukustav möll. „Lotte ja kadunud jõuluvana“ esietenduspäeval on Unibet Arena kitsukesed koridorid lapsi pilgeni täis. Veel ei tea lustlik summ, et neil tuleb saalis vastu pidada kolm pikka tundi. Veel ei kujuta emad-isad ette, et üüratult kalli piletiga etendusele toodud väikelastele on kogu ettevõtmine paras katsumus. Seda pingutust ei leevenda isegi koeratüdruk Lotte ega tema noorem õde Roosi.
Kui Delfi Meedia ning Pere ja Kodu oma Lotte-produktsiooni reklaamisid, lubasid nad paljusõnaliselt, et Unibet Arenast saab etenduspäevadeks talve võlumaa. Kahjuks ei suutnud nad seda lubadust täita. Ei mingit võlumaad, ei mingit pidulikku õhkkonda. Ei mingit erinevust kontserdist või spordivõistlusest. Kui just mitte seda võlumaaks pidada, et kohal on tohutu hulk mudilasi, kes ringi siblivad ning vanematelt burksi ja friikaid manguvad.