AITAB VAIKIVAST NÕUSOLEKUST | Katrin Pauts: olen kogenud vähemalt kaks korda, kuidas öise jauraja tõrjumisele järgneb kiiresti õel arvustus

Kirjanike liidu ümber ei helju pühapaistet – vähemalt mitte minu jaoks. See on nagu iga teinegi klubi: kildkonnad, eelistatud ja autsaiderid, vimmad, suhtesaagad ja normist erineva tagakiusamine. Kui oled liiga teistsugune, lendad üle parda – haigus võib muidu veel külge hakata. Kirjanike liit pole nooblim ega sallivam ühestki teisest ühingust, sest karjakäitumine reeglina ei kaunistagi inimhinge (kui, siis vaid kirikukooris).

Ma parem ei alustagi, kuhu on kirjanike siseringis tänaseks välja jõudnud saaga, mis algas minu Areenis ilmunud arvamusartiklist. Kirjanikupalga nõrkustest, mida selles loos lahkasin, on liidu siselistis, mis muide ei erine oma tonaalsuselt Perekooli kuulsusrikkast foorumist, välja jõutud juba kurat teab kuhu. See on liidu sisemisele kultuurile omane: algatatud teemast hälbida ning taandada kõik tülikale ja lollile üksikisikule, keda mõnitama kukutakse ja seeläbi lahkuma survestatakse.