„ÕPETAJA, ME OLEME NII VÄSINUD…“ | Laura Mallene: Eestis õppivatele Ukraina lastele on nende presidenti väga vaja

„Õpetaja, me oleme nii väsinud…“ kurtsid mu kaheteistkümnendikud. Oli jõulueelne aeg, maailm oli mattunud peamiselt pimedusse. Saan neist väga hästi aru. Vaatasin nõutult klassi, kes oli olnud sel poolaastal tubli: valimiste-teemaline kontrolltöö tõi hulgaliselt viisi. Nad said selgeks, kes võib Eestis valimas käia kohalike omavalitsuste, kes riigikogu valimistel; kuidas valitakse siin presidenti ning mis on vabade valimiste tunnused.

Pingeline oli ka teistes ainetes. Kõige sagedamini esitatakse mulle küsimus „mis keeles nad su tunnis õpivad?“ ja ma teatan, et eesti. Et me alustame tundi sõnavaraga. Et mu lapsed õppisid eesti keeles (ja mina olin sunnitud sama tegema ukraina keeles) näiteks „saadik“, „opositsioon“, „sünnijärgne kodanik“, „elamisluba“ ja „valimislubadus“.