ARUSAAMATU! Miks jäi kultuuripealinna avalavastusest välja Tartu ise?
„Arusaamatu!“ ohkab näitleja ja lavastaja Peeter Volkonski pärast Tartu 2024 avalavastuse vaatamist. „Mul on väga kahju. Kõige rohkem on mul enesekeskne kahju: mul on kõige rohkem kahju sellest, et seekord olen ma sunnitud olema nõus nendega, kellele mitte midagi ei meeldi. Seekord oli nii, kahjuks!“
Vaatemäng, kus pakuti värvilistes jopedes-mütsides ringijooksvaid tegelasi, erinevat värvi ja mõõdus palle ning hämarat lugu, tekitas küsimusi nii neis, kes möödunud reedel Tartu kesklinna kohale läksid, kui ka neis, kes avalavastust telekast jälgisid. „Suvaline ringijooksmine, kirjudes tutimütsides tädid ja onud, edasi-tagasi lükkasid mingeid palle,“ tunnistab kunstnik Albert Gulk, et talle jäi avalavastuse sisu ebaselgeks. „Püüdsin telekast vaadates ette kujutada, kuidas see kohapeal välja nägi,“ räägib näitleja ja lavastaja Peeter Volkonski. „Aga siis, kui ma nende inimestega, kes kohal olid, rääkisin, ütlesid kõik, et midagi polnud näha ega kuulda. Kujutasin ette, et kohapeal võis olla väga vinge, aga tuli välja, et veel hullem! Ei näha, ei kuulda!“
Tõsi see on, et avalavastuse tegijate muusikaline valik polnud just publikusõbralik. Kui ikka eeldad, et keset talveõhtut on Emajõe kalda ääres 10 000 inimest, siis mõni laul võiks olla ka selline, mis kannatlikul publikul tantsida lubab. Selleks et pidutseda ja sooja saada. Ent seda ei olnud. Nagu polnud pidugi. Tallinnast kohale saabunud Tartu fännid tunnistavad ausalt, et oodanuks Justamenti publikut tantsitama, ent tantsuks ei läinudki. Hoopis külmetama pidi. Ning klassikuid kuulama. „Tubin on väga hea helilooja, aga talveõhtul lasta poolt tundi järjest Tubinat ja Ellerit, no andke andeks!“ muheleb Volkonski, kes tõi Tartu 2024 jätkupeol Eesti Rahva Muuseumis välja oma plaadikogu ja mängitas publikule bulgaaria, tšehhi ja baski rokki. Tema sett „Islandist Türgini“ andis peole kordi rohkem kultuuripealinlikkust kui Emajõe-äärne vaatemäng.