ENE PAJULA | Mammi kahtleb, et kirikumeeste soov on panna noori usundites paremini orienteeruma, küllap on eesmärk kka värske vere värbamine

Hiljaaegu tuli teade, et kirikumehed taotlevad rahvahääletust, muutmaks usundiõpetuse koolis kohustuslikuks aineks. Mammi suhtub sellesse ettepanekusse kaheti. Kui jutt oleks usuõpetusest, siis ei tuleks see üldse kõne alla, usuõpetus oli koolides vabatahtlik aine juba enne sõda. Mammi teab, sest tema ema on sellest rääkinud: siis otsustasid vanemad, kas nende laps peab usuõpetuse tunnis käima või mitte. Minu ema ei pidanud, sest tema isa seda ei pooldanud.

Usundiõpetusega on natuke teisiti. Usundid on kahtlemata suur osa maailma kultuuriloost. Ristiusust räägitakse tõenäoliselt kunstiajaloo tunnis, sest keskaegne kunst on sellega nii tihedalt seotud. Mis puutub islamisse, budismi, taoismi, hinduismi, uuspaganlusse ja teistesse, mis Eesti tavainimest eriti ei puuduta, siis kas neist ei tehta juttu ajalootunnis? Vähemalt mingil määral? Mammi millegipärast kahtleb, et meie kirikumeeste soov on panna noori usundites paremini orienteeruma, küllap on nende taotlus eelkõige oma kogudustesse värske vere värbamine.