EPP PETRONE | Mis oli Lydia Koidula kodune keel?

Mõtlen emakeelepäeval ikka meie legendaarsele keelenaisele Helju Valsile. Võib-olla hõljub Helju kusagil siin meie keeleruumis kummitusena ringi ja hoiab kahe käega peast kinni, vaadates, mismoodi inimesed „laigivad“ ja „täägivad“, kasutavad „stoorisid“, „referentse“ ja muud sõnasolki.

Mõtlen neile sõnadele, mida Helju 1990ndatel minu kirjutatud artiklitest keeletoimetajana välja kraapis, ja märkan, kui palju on keel selle ajaga võrreldes muutunud. Kui palju rohkem anglitsisme on nüüd lubatud. Näiteks „rühmast“ on saanud „grupp“, „algupärast“ on saanud „originaal“. Samas mäletan hästi, mida Helju oleks lubanud ja mida keelanud.