Laura Kalle: kõik on ainult esimest korda, vahepeal oleks väga tore teha midagi ka teist korda

Kaks aastat tagasi helises Raadioteatri loovjuhi, näitleja ja dramaturgi Laura Kalle telefon. Helistajaks oli tantsupeo pealavastaja Helena-Mariana Reimann. Ei, ta ei kutsunud Laurat mõne rahvatantsuringiga ühinema. Kaugelt mitte. „Ta päris, kas olen nõus tulema paati,“ räägib Laura. „Sageli liitub dramaturg tantsupeo tööprotsessiga suhteliselt lõpus, aga seekord tahtis ta, et üks tema assistentidest oleks algusest peale dramaturg.“ Mõistagi oli Laura nõus.

Ses töös on Laura jaoks kõik erakordne. Ei ole ta ju varem tantsupeole tekste loonud, nüüd aga on sellega töötanud juba kaks aastat. „Et tantsupidu on sel aastal piirkonnapõhine, on kogu selle süsteemi sepitsemine olnud töömeeskonnale dramaturgiliselt nauditav väljakutse. Kuidas leida ja ühendada iga piirkonnaga tema iseomased tantsusammud, mustrid ja pillilood, kuidas luua igale piirkonnale karakter, see on magus pähkel,“ räägib ta. „Samas oleme saanud ka muusikajuht Andre Maakeriga, kellega tutvusime muusikali „Once“ tehes, ühiselt mitu laulu kirjutada. Kuna see pidu on üks suur suguvõsa kokkutulek, siis meie teha on hakatuse ja lõpuotsa lood, mis puudutavad kõiki. Olen seekord väga nautinud laulusõnade kirjutamise protsessi, kuna need on just need lood, mis seovad peo üheks tervikuks.“

Nii kummaliselt, kui see ka ei kõla, on Laura inspiratsiooniallikaks toidulaud. „Kui räägime suguvõsa kokkutulekust, siis mõtleme peo ja külluse peale,“ sõnab ta. „Küllus pole mõistagi üksnes materiaalne, see võib olla ka erinevate tunnete küllus, mis valdab, kui oled koos lähedaste inimestega. Kui aga räägime toidulauast, siis tahavad kõik sel päeval anda endast parima. Ja kes siis mida lauale kokku kuhjab, nii otse kui ka ülekantud tähenduses, nii heas kui halvas – see tundus mulle väga võluv. Tekstidest vaatab nende kuhjatistena vastu kõik see, mis seostub kokkutulekuga. Eks tantsu- ja laulupidu olegi mingis mõttes nagu suur suguvõsa kokkutulek.“