JUHTKIRI | Põrgu alumised astmed: miks võib tundlikke terviseandmeid näha valimatult iga tervishoiutöötaja?

Meie riikliku digitiigri lonkamisest on Õhtuleht juba mitmel korral kirjutanud – olulised teenused jooksevad halvimal hetkel umbe või lihtsalt… ei toimi, kuigi on nõudnud väga suurt raha. Ja kui ka nii tundlikud isikuandmed nagu terviselugu ripuvad võimalike pahategijate jaoks nii madalal, et iga üldõde võib neid vabalt vaadata, pole võimalik hilisem karistus töökaotuse või trahvi näol ilmselt enam piisav ennetav turvameede.

Terviseandmed on väga tundlikud asjad. Mõelgem näiteks paar sammu edasi olmedraamadest, millest kirjutab tänane Õhtuleht – ühe noore ema psühholoogivisiidi sissekannet vaatas tema endise mehe eksnaine. Milliseid põrgu alumisi astmeid selline võimalus tegelikult avab! Sama hästi võinuks ta lugeda ka näiteks mõne kõrge ametniku pere haiguslugusid, näiteks teada saada, et olulisel kohal töötava turvaspetsialisti vanaema ootab elupäästvat operatsiooni. Ja siis tehakse läbi õigete kanalite pakkumine, mis lahendaks meie pikkade ravijärjekordade loodud mure…

Haiguslugude ligipääsetavus valimatult kõigile tervishoiutöötajatele oleks täiuslikus maailmas arusaadav – oletame, et juhtub midagi väga hullu, siis saab iga professionaalne abiandja kohe aru, mis on selle patsiendi kaasuvad terviseolud. Kuid mõelgem nüüd: kes siiski enamasti inimesi hädaolukorras aitavad? Kas tõesti peaks uks olema vaikimisi valla kõigile meditsiinitöötajatele? Ehk tasuks luua siiski teatavad erisused, et inimese andmed oleksid küsimata näha esmaabi ehk erakorralise meditsiini osakonnale ning perearstile. Ülejäänu oleks põhimõttel: kui vaja, siis saab. Näiteks saatekirja alusel.