JUHTKIRI | Hädas on naaber kõige lähem. Üleaedsetega kiusuajamine võib valusalt kätte maksta

Üleaedsetega kiusuajamine on meil kahjuks liigagi tuttav. Olgu siis tegemist rahvuslike klassikute Andrese ja Pearu vägikaikaveoga või sellega, mida leiab lihtlabaselt mustast kroonikast. On kurb, kui eriarvamusi kiputakse lahendama otsese või kaudse kiusuga, olgu siis teiste postkastidesse rämpsu toppimine või üleaedsele sõna otseses mõttes kuuli kerre kihutamine, nagu juhtus möödunud nädalal ühes Eesti külakeses.

Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs, on kirjutanud ulmekirjanik Isaac Asimov. Täiskasvanud saavad ja suudavad oma jamad ilma relvi tõstmata ära lahendada. Kui vaidlus on ikka väga põhimõtteline, on meil olemas sõltumatu kohtute süsteem. Sestap ei saa mingil moel mõista vaidluste vägivaldset või kiusuga lahendamist.

Meile meeldib mõelda, et oleme selline omaette hoidev jäärapäine rahvas, kus naaber on pigem tüliks – tahaks ikka täiesti omaette olla. Ent inimene ei pea olema omasugusele hunt, seda enam, et tegelikult jäävad ka needsamad loomad ellu vaid karjakesi liikudes.