Näitleja Andrus Eelmäe: „Minu elu suurim saavutus on see, et isa ja ema nägid ära, et ma enam ei joo.“

Kui Andrus Eelmäe (67) esimest korda veini proovis, oli ta 12aastane. Teiste poistega koos mõistagi. „Võtsin korraga mitu head lonksu,“ on Andrusel toonane hetk selgelt meeles. Nagu on tal meeles seegi, mäherdune õnne- ja muretustunne teda purjunedes valdas. „Hea oli olla. Mõni lonks ja õnnetunne iseenesest käes.“ Tõsi, need esimesed sõõmud ei jäänud viimasteks. Päris pikaks ajaks.

„Alkohol oli odav ja nõukogude võim soodustas joomist, sest purjus massi oli kergem valitseda,“ lausub ta nüüd, mil on viinakuradist ligi 20 aastat eemale hoidnud. „Toonane elu oli hall ja igav.“ Säherdusel moel mõistab arutleda täiskasvanu, ent tollane varateismeline poiss kindlasti mitte. Esimestest lonksudest said järgmised, seejärel ülejärgmised. „Alguse sai minu aastakümnetepikkune teekond, kus kaaslaseks alkohol. Märkamatult sai minust noor alkohoolik.“

Vanemuise teatri tippnäitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe poeg sõbrustas esiotsa alkoholiga vanematele märkamatult. Ent mida edasi, seda karmimaks olukord kujunes. „Asi läks hulluks ja täiesti kontrolli alt välja,” tunnistab Andrus, et jõi sõpradega kõike, mis vähegi kätte sattus. Polnud vahet, kas laual oli õlu, vein või viin, pidu sai püsti pandud. Ning need polnud pisikesed koosviibimised, vaid vägevad kräud.