PRESIDENT KUI VIIMANE LOOTUS | Ene Pajula: ennasthävitavalt ei käitu ainult EKRE, vaid ka valitsus. Ja seda mitte ainult koalitsiooni, vaid kogu riigi seisukohalt

Selle suve tippsündmus – europarlamendi valimised – on nüüd ära olnud ja elu tavapärastele rööbastele vajunud. Tõsi, oli isegi päris põnev. Mammi eelmistest kordadest ei mäletagi, et eurovalimistega seoses oleks olnud mingit erilist intriigi, aga seekord oli.

Üks muidugi see, kuidas läheb tol võõrleegionärist suunamudijal Jüri Rattal, ja teine see, kes EKRE omadest võidab, kas esimees Martin Helme või ankrumees Jaak Madison, kusjuures mõlemad, nii Ratas kui ka Madison, olid oma nimekirjas viimased. Mis näitab ikka väga selgelt, et koht nimekirjas ei tähenda valija jaoks mitte midagi. Ent see, kuidas Ratas ennast Brüsselisse manööverdas, on Eesti poliitikas kahtlemata täiesti uus sõna.

Kas edaspidi hakkabki nii olema, et võidab see, kes jaksab hommikust õhtuni sotsiaalmeedias endale vastu rindu taguda ja karjuda: vali mind, vali mind! Nagu linnupesas, kus ussikese saab see, kelle suust kostab kõige valjem hääl. Mammi ei saa sinna midagi parata, aga tema ei usalda neid, kes ihkavad võimu või mingit positsiooni sama palju kui tema kass toorest maksa, sest nagu elu on näidanud, ei oska need isikud selle võimu või positsiooniga midagi tarka peale hakata.