JUHTKIRI | Kui ei tulnudki võit

Kuldne Trio laulis hea mitu aastat tagasi järjekordse olümpiahulluse ajal: „Kui ei tulnudki võit, tulge tagasi kõik.“ Toona oli koduvabariik samamoodi valmistumas üldrahvalikuks meelelahutuseks: esmalt ajada ootused kõrgele, siis pettuda ning seejärel lohutada, et osavõtt on samuti oluline ja lõppeks on ikkagi nii kena näha Eesti lippu suurel areenil.

Ei saa siiski öelda, et meie olümpiapingutused oleksid alati jäänud ainult turismi tasemele. Esimese kuldse olümpiamedali saime juba aastal 1920 tänu Alfred Neulandile, seni viimased Tokyost tänu vehklejate nelikule (Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Katrina Lehis, Irina Embrich). Kas Pariis üllatab meid samuti kuldselt? Lugege Õhtulehe spordikülgi, kus on ammendav ülevaade ja kajastus.

Olümpiamängud on alati olnud rahumängud. Ka seekord ei saa osaleda agressorriigid enda lipu all. Mängude sportlik tase on ajas olnud vägagi muutlik. Nüüdseks on mitme ala enda maailmameistrivõistlused märksa suurema osakaaluga, teistel on aga olümpia eluliselt tähtis mootor. Ka need alad on olulised, et sport oleks mitmepalgeline ja vaheldusrikas.