KUS SIIN NALI ON? Anatoli Tafitšuk kaasas sarja hooldekodu kliendid: „Nad osalesid vabatahtlikult ja omal nõusolekul.“

Hallipäise naise pilk on heitunud. Tema kõrval istub hüperaktiivne pajats, kelle peanuppu katab tibukollane parukas. Kloun vatrab. Vana naise silmist, mis korraks kaamerasse, siis tüütule klounile vaatavad, peegeldub mõistmatus. See on Go3 vastse telesarja „Bussijaam“ reklaamklipp.

Ent heitunud naine pole ainuke vanainimene, kes ses klipis kaasa teeb. Teisel pool lärmakat pajatsit istub mees, kes enda ette põrnitseb. Ning klipi teises osas laulab too kloun fraasikese „Jamaika hällilaulu“ magavale vanainimesele. Kõik see peaks vaataja juhatama „Bussijaama“ juurde, mida tegijad nimetavad südamlikuks komöödiasarjaks. Ent südamlikkusest pole ses hooldekodustseenis õrna varjugi.

„Bussijaama“ produtsent Anatoli Tafitšuk ütleb, et tegu on satiiriga: „Antud sarjas kasutatakse satiiri, et läbi huumori ja liialduse juhtida tähelepanu ühiskondlikele teemadele.“ Kahjuks ei paista satiir tollest klipist kuidagiviisi nii selgelt välja, et ka vaatajale arusaadavaks muutuks. Pigem tekitab hämmingut, miks on sellisel kujul mängu võetud vanainimesed, kelle elupaigaks on hooldekodu. Täpsemalt – Paide Südamekodu. Seda fakti kinnitab Südamekodud AS juhatuse liige Meelis Mälberg: „Nimetatud asutus andis loa sarjas ja reklaamklipis näidatud episoodi filmimiseks.“