ATH JA UUS NORMAALSUS | Karmen Koppel: kas kõigi maailm peab mahtuma samadesse kastidesse?

Detsembri alguses võeti riigikogus vastu seadus, mis tõstab 1. jaanuarist 2025 õppimiskohustuse 18 eluaastani. Hea ja tugeva hariduse vajalikkuses ei kahtle keegi. Ometi selgus teise tõena ühest uuringust, et Eesti senised haridussuunad ja tööturu tegelik vajadus ei ühti. Lisaks tuli uuringust välja, et vähemate oskustega täiskasvanute osakaal on Eestis kasvanud. Nii ühe kui teisega kaasneb ka langenud rahulolutunne oma eluga.

Et ka Eesti noorte koolirõõm on üks Euroopa madalamaid, võib julgelt küsida, kas üksnes õpiea pikenemine täidab tänaste haridusjuhtide ootused 45protsendiliselt kõrgharitud elanikkonnast? Ja kas Eesti vajab tingimata kõrgharitut või töö ja eluga rahul olevat elanikkonda?

Oktoobri lõpus avaldas ajakiri The Economist intrigeeriva pealkirjaga artikli „ADHD should not be treated as a disorder“ („Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ei peaks käsitlema häirena“). Ja ehkki esimesed psühhiaatrid ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) entusiastid on juba artiklis kõlanule vastuarvamused esitanud, on kindlasti tegu tähelepanu vääriva kirjutisega.