JUHTKIRI | Trumpi sinine esmaspäev

Eks ajalugu näitab, kas ja kuivõrd suurel määral oli sümboolne, et Donald Trumpi teine ametiaeg USA presidendina saab alguse ametlikult aasta masendavaimaks kuulutatud päeval. Ehk paneb see ühtlasi neid, kes end maailma progressiivseimateks jõududeks peavad, endale peeglis põhjalikumalt silma vaatama ja püüdma aru saada, miks nad ei suuda sellest härrasmehest kuidagi jagu saada.

Tegelikult võis iga loogiliselt mõtlev inimene juba valimiste ajal mõista, et USA senisest riigipeast Joe Bidenist ei ole Trumpile vastast ja edasiliikumine üsna tundmatu Kamala Harrisega on gambiit, millel võiduvõimalusi väga palju pole. Napp, aga veenev kaotus panigi asja lõplikult paika. Harrisel õnnestus saada tubli häältesaak, aga Trump sai seekord pukki ka päriselt häälteenamusega – eelmine kord võitis ta ju teist demokraatide naiskandidaati Hillary Clintonit valimissüsteemi eripäraga, saavutades napi ülekaalu madalamast häälesaagist hoolimata.

Trumpi puhul on kindel vaid see, et midagi pole paigas ja sõnad ei loe, need on vaid suitsukatteks. Loevad teod, aga ka neid peab oskama „lugeda“. Meie siinpool Atlandi ookeani Venemaa külje all veel oskame seda kaunist kunsti. Samuti on Eesti NATO liitlaste seas eesrinnas oma kaitse-eelarve protsendiga. Staažikal poliitikavaatlejal Toomas Alatalul tundub õigus olevat – esimene signaal meile on positiivne. Trump määras ka USA suursaadikuks siia väga läbimõeldud isiku: Eestis sündinud Roman Pipko, kes mõistab väidetavalt ka eesti keelt, kuid kellel on tütre kaudu otseliin ka vabariiklaste partei ladvikuga.