JUHTKIRI | Müts varga peas põlema!

Varastamine on pahe, millele pole suudetud antiikajast saati tõhusat rohtu leida. See teema kerkib praegugi ikka ja jälle esile. Ka Õhtulehe lugude seerias, kus teiste hulgas jagab oma mälestusi 312 poevarast tabanud turvamees.

Mõned on endale varastamisest elatusallika teinud. Kuid ega siis ainult nemad varasta, poodides teeb üha enam muret n-ö korralik kodanik. Mõni teeb seda tõesti selleks, et odavamalt läbi saada, teine lihtsalt põnevusest. Varastamine võib olla ka haigus, meenutagem kleptomaanist poisikest Jüri Parijõe „Teraspoisist“, kes seletab pihta pandud asjade kohta: „Ma vaatan neid vahel ja… katsun. Justkui kuum hoog käib läbi!“ Vahel on sellised vargused üsna mõistetamatud, näiteks läks hiljuti ühe pealinna peenema resto tualetist kaduma täitepudel kätekreemiga (vedelseep jäi alles), samas lähedal asuvast pubist aga tuhatoos koos konidega ja kõvasti kasutatud klosetihari.

Mida siis teha, et sellest pahest vähemalt selle määrani lahti saada, et see pidevalt avalikkuse huviorbiiti ei kerkiks? Ühelt poolt aitab poevarguste tõkestamisele muidugi kaasa tehnosüsteemide areng – kas või kaameratega ühendatud tehisaru, mis varasemast teadaoleva kliendi juba sisenedes tuvastab ja temast turvamehele varakult märku annab. Varastele see roosilist tulevikku ei tõota, kuigi ainult sellele loota ei saa.