TEATRIARVUSTUS | „M&M ehk Kosjakased“ – rahvusromantiline seebikas, selline taluinimese „Rannamaja“, aga seejuures ikkagi südamlik

Esietendusel oli publiku hulgas oma teatrikolleegidele kaasa elamas ka näitleja Märt Avandi. Kui ikka lavastus ajab ühe Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadi korduvalt südamest naerma, siis pole kahtlustki – tegemist on ühe muheda tükiga.

Endla teatrisse „M&M ehk Kosjakased“ esietendusele minnes ja veel saaliski näitetüki algust oodates nakitses hinge kahtlus, kas ja kuidas Lydia Koidula 155 aastat tagasi kirjutatud näidend mind ja üldse praeguse aja inimesi kõnetab või kogunisti huvi pakub. Tõsi küll, tänapäevase kuue saanud pealkiri, milles kahe peategelase nimetähed on paigutatud kelmikalt kirjapilti, mis meenutab populaarseid värvilisi šokolaadidražeesid, annab aimu, et mingi vimka on lavastaja Ingomar Vihmar sellele aegadetagusele näidendile omalt poolt lisanud. Kui liita juurde veel ka muusika ja laulud, on tulemuseks tragikoomiline muusikal, mida vaadates tagasihoitud naeruturtsatused varem või hiljem valla pääsevad.

„Kindlasti leidub vaatajaid, kelle meelest see tükk saab homeeriliselt naljakas ja leidub neidki, keda see naerma ei aja,“ ütleb Ingomar Vihmar kavalehel olevas intervjuus. Eks inimeste huumorimeel ongi erinev. Esietendusel olnud teatrisõpradel, minul kaasaarvatud, oli igatahes ainukordne võimalus oma huumoritunnetust testida, sest publiku hulgas oli oma teatrikolleegidele kaasa elamas ka näitleja Märt Avandi. Kui ikka lavastus ajab ühe Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadi korduvalt südamest naerma, siis peab olema tegemist ühe muheda tükiga. Ongi. Algul olid vaatajad oma naeruturtsatuste valla päästmisega tagasihoidlikumad, aga neljas sein publiku ja näitlejate vahel sulab kiirelt nagu kevadine lumi. Tagasihoitud naerupahvakad täidavad ruumi üha tihedamalt ja kulmineeruvad teises vaatuses ühe ootamatult koomilise hetke peale nii ühtse ja ohjeldamatu naerukoorina, et imetlen ja imestan, kuidas näitleja suutis rolliga edasi minna. See oli üks sellistest erakordsetest hetkedest, mis võib sündida nii trupi omavahelisest kui ka näitlejate ja publiku heast sünergiast – täna juhtub, võib-olla homme ka, aga võib-olla mitte. Kes koges, mäletab veel pikalt. Mina nende seas.