KATRIN PAUTS: on meil ette näidata midagigi peale paksu sinise viha vale sorti kaasmaalaste vastu?

Tegi kadedaks küll, kui Läti kassifilm Oscari võitis? Eks „Vooluga kaasa“ olegi hea näide kunstist, mis ülendab ja ühendab. Mulle tundub aina rohkem, et Eesti arengu üks põhilisi takistajaid on lakkamatud kultuurisõjad erinevate maailmavaadete vahel, mis ei lase oma ninaotsast kaugemale vaadata. Nii aga kaugele ei sõua.

Enam-vähem igal aastal, kui Eesti riigipea mõne tähtsa päeva puhul kõnet peab, manitseb ta meie paljukannatanud rahvast ühtsusele ja teineteisemõistmisele. Kasu pole sellest karvavõrdki – president saab hoopis sugeda, et ta ei olnud rohkem ühe või teise poolt. „Vali kohe õige pool, kurat! Miks sa juba ei vali?“ oleks nagu üldkehtiv loosung.

Vahel tuleb isegi kasuks, kui meie idanaaber jälle valjusti röhitsedes ja peeretades enda olemasolu meelde tuletab – julgeolek on ainuke asi, mis tundub kõiki eestlasi ühendavat. Või vähemalt mõte, et Eesti võiks ikka vabaks jääda. Sõjahirmu kõrval kahvatub praegu veel igasugune pudru-mudru, aga niipea, kui suuremad pinged korraks taanduvad, hakkab Suur Õigestimõtlemise Olümpia uue hooga pihta, nagu meil midagi muud teha polekski.