JUHTKIRI | Lõputu õuduse õudne lõpp

Vana Hiina needmine „Et sa elaksid huvitaval ajal“ on juba Eestigi vanasõnaks saamas. Ajal, mil majandus toppab ja kogu maailm elab sõjahirmus, aeti valitsus lõhki. Märke sellest oli õhus juba varem. Näiteks ütles välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) ERRile, et tegu on partnerite maailmavaateliste erinevustega ja selline olukord ei saa lõputult jätkusuutlik olla.

Sotside poolt erilist põhimõtetest taganemise soovi hoolimata keelitamisest ei paistnud. Üks nende juhte Jevgeni Ossinovski teatas samuti telehommiku saates, et Reformierakonna ja Eesti 200 kriitika on lihtsalt näitemäng, mille taga on nende kehv reiting. Teisisõnu püütakse sotse lihtsalt patuoinaks teha. Valitsuspartnerite silmis tegelesid aga sotsid tõsiste teemade asemel kuluka tühja-tähjaga.

Võtkem või sotsist Piret Hartmani juhitud regionaal- ja põllumajandusministeeriumi veebruari lõpupoole avalikkuse ette jõudnud algatus, et restoranid peaksid menüüdes näitama, kust täpselt on nende lihatooted pärit – piltlikult öeldes, kuidas kana supi sisse sai – ja see polnud esimene kord, kui sotsid nii originaalsete ideedega välja tulevad. Juba sadakonna aasta eest, kui maailmas möllas Hispaania gripp, teatasid siinsed sotsid oma ajalehes: „Influentsa epideemia nõuab sellepärast nii palju ohvreid, et leiba ja piima arstide arvamise järele liig vähe tarvitatakse – ei tohiks ühtegi toopi piima [kohvi peale või kakao sisse] cafe'desse lubada, ei mingisuguseid kooka ja „tortisid". Siin peaksid meie linnade omavalitsuse-asutused – kellesse asi puutub – energilisi samme selles sihis astuma.”