JUHTKIRI | Ilus eesti emakeel

Et emakeelt tasub säilitada, teab iga laps, kuid mida see säilitamine tähendab, kas konserveerimist? Kas keel ei peagi siis arenema? Ainus veel kasutusel keel, mis on läbi sajandite samaks jäänud, on ladina keel. Aga kuidas peaks keel arenema, et see veel aktsepteeritav oleks?

Grammatika grammatikaks, küsimus on pigem uutes sõnades. Teiste keelte (eelkõige inglise) laene peetakse üksmeelselt hukatuslikeks, kuigi mõnega neist on pika hambaga lepitud (unustades seejuures, et ka televisioon ja meedia, mida ammu oma sõnadeks peame, on laenud ladina ja vanakreeka keelest). Kui keelepuritaanide väited kõrvale jätta, pole me sellega siiski äärmustesse kaldunud. Soome vastu me keelepuhtuse asjus ei saa, isegi e-mail, paremal juhul meil, on seal sähköposti (elektripost). Aga võrreldavad pole me – vähemalt veel mitte – ka Venemaaga, kus allalaadimist tähistab tihti daunlaudirovat. Rääkimata sõnadest buterbrod ja šlagbaum.

Asemele on pakutud, et me oskame ka ise oma keelde uudissõnu luua. Aga kas neidki on vaja? Juba 1980. aasta paiku ilmus Sirbis kuri artikkel värdsõnu loovate keelesolkijate kohta pealkirjaga „Ahime sukelkeetlit“. Tõesti, sukelkeetli tähenduse tuletab veel kuidagi meelde – see oli vee keetmiseks kasutatav elektrispiraal –, aga mida tähendab tolleaegsete keeleuuendajate pakutud „ahkima“, ei anna isegi Google enam välja. Samas – kui poleks olnud Johannes Aavikut, poleks meil ka näiteks sõnu „mõrv“, „laup“ ja „nõme“. Kui keele muutumisele oleks alati südikalt vastu seistud, oleks meil siiani elastsuse asemel tagasi kargamise vägi, koonuse asemel ümmargune kuhi ja kastekannu asemel iiskann.