JUHTKIRI | Kas tõesti on hääled sügisel armsamad kui laste saatus järgmistel aastakümnetel?

Vene- või nõukaaegset elu teadvate irvhammaste sõnul on selle aja lühim anekdoot kahesõnaline: dolžen bõt. Ehk siis eesti keeli – peab olema. Naerupahvakuid tingib aga tolle aja olusid tundvate inimeste seas adumine, et kuigi midagi peaks olema, siis tegelikult ei ole.

Kahjuks on eestikeelsele haridusele üleminek ikka veel selle tragikoomilise nalja küüsis. Juba viimased 30 aastat. Integratsioon lonkab endiselt mõlemat jalga – kui üks teebki sammu edasi, siis teine järele ei tule. Kuigi on vastu võetud otsus, et Eesti peab minema üle riigikeelsele haridusele, plaanivad kohalikud omavalitsused kohalike valimiste eel ikkagi järjest erisusi. Näiteks Kohtla-Järvel on need juba vastugi võetud, sest hääled sügisel on ju armsamad kui laste saatus järgmistel aastakümnetel. Õnneks Tallinnas jäid suuremad erisused ära.

Õhtuleht on sellel teemal kirjutanud mitmel korral. Ka meie enda toimetuses töötavad ajakirjanikud, kes on isikliku kogemuse pinnalt öelnud – palun, ärge mängige laste tulevikuga! Kui laps ei saa korralikku riigikeelset haridust, on see oluline löök tema tulevikuunistuste täitumise pihta. Päevapoliitiline jauramine ahistamisest ja raskustest ei kaalu üles noorte tuleviku tühistamist. Eestikeelne haridus võrdub hea tuleviku, töökoha ja täieõigusliku ühiskonnas kaasa löömisega.