REPORTAAŽ | 50 CENT KÜTTIS TALLINNA JAHEDA ÕHTU KUUMAKS: kas reklaamitud suur hiphopisõu vastas ootustele?
Oru värava järjekord venib nii pikaks, et selle saba võiks juba Lasnamäe taksojuht oma autouksest välja piiludes näha. Rahvast on nii palju, et iga liigutus näib aeglane ja mõõdetud. Üllatav on see, kuidas tänane dresscode on ametlikult New York Yankees’i nokamütsid – neid nokatseid on nii suurte kui ka väikeste pea kohal. Kui keegi peaks pimesi siia sattuma, võiks kergesti arvata, et tegemist on hoopis pesapallifännide suvepäevadega, mitte kontserdiga. See ühtne, kuid ootamatult samas ka lõbus stiilielement loob kohe esimese ühenduse publiku ja ürituse vahel.
Kell saab täpselt kuus ja väravad avatakse. Kui uksed lahti lähevad, muutub järjekord kiiresti liikuvaks vooluks. Korraldajad lasevad rahvast sisse tempoga, et sajameetrine järjekord lüheneb kolm või isegi neli korda kiiremini. On selge, et siia ei tulda niisama jalutama ega uudistama — igaüks tahab kiiresti platsile jõuda, et endale hea koht leida. Mugavad kott-toolid tunduvad paljudele parimaks ja mõnusaimaks viisiks oma lemmiku ooteaja veetmiseks. „Ei viitsi lihtsalt niisama ringi tuuritada, parim koht chillimiseks ju,“ lausub mu kõrvale istuma sättiv külaline naeratades. „Võtan jalad alla ja ootan rahulikult, kuni Nublu oma varba lava tagant välja pistab, siis võib pidu alata.“
Esimene ootamatu elamus tabab mind juba laululava taha jõudes. Kõlaritest kostab tuttav ja äratuntav 50 Centi „Candy Shop“ ning hetkeks tekib mul isegi tunne, et räppar oleks lava taha salakontserti andma tulnud. Tegelikult tuleb heli hoopis ühest snäkibussist, kus teenindajad ei suuda end muusika rütmist tagasi hoida. Nad näevad välja nagu tantsugrupp, kes lisab igale hot dog’i kättesaamisele justkui omaette erikontserdi. Minu tellitud juustuburger valmib täpselt samal hetkel, kui kõlaritest kostab veel üks 50 Centi hitt „P.I.M.P“.