Juhtkiri | Kas raha teeb meid tervemaks?
Tervishoiutöötajate streigi sõnum on lihtne: kui praegu jääb patsient seoses meeleavaldusega arstiabist ilma üheks tunniks, siis tulevikus, kui tervishoidu raha juurde ei tule, võib seda abi oodata päevi või isegi kuid. Õigemini on juba praegu liiga palju neid, kes ootavad eriarsti jutule pääsemist nii kaua, et vajadusest lisauuringute järele saab krooniline haigus, mis nõuab nii haigekassalt kui ka patsiendilt oluliselt suuremaid kulutusi kui siis, kui tõvele oleks kohe jaole saadud.
Ei saa aga öelda, et arstid-õed oleksid selle võitluse ainult patsientide heaolu nimel ette võtnud – tervishoiutöötajate palgaläbirääkimised on veninud aastapikkuseks ja jõudnud riikliku lepitajani. Selge, et kui raha juurde ei tule, peavad meedikud iga-aastasest tahetud kümneprotsendilisest palgatõusust suu puhtaks pühkima. Kuna tööjõukulud hammustavad haiglate eelarvest suurima tüki, on kiusatus suur kärpida just sealt. Otsustajail on vaja kirurgi täpsust, et meedikuid kokkuhoiupoliitikaga mitte piiri taha ehmatada, ent kokku ei saa leppida ka üle jõu käivas palgakasvus. Meedikute palgatõus peab olema mõistlikus vahekorras üldise palgakasvuga ega saa olla sõltumatu riigi majanduse olukorrast.