Juhtkiri | Kas presidendile tohib esitada ebamugavaid küsimusi?

Kui Juhan Parts rääkis oma ministriajal talle allunud energiafirma juhist kui ohkivast jobust ning vastuseks kriitikale küsis, et mida me möliseme, siis oli mitmes leeris nalja palju – iha saada kontrollikotta võttis käitumiselt pidurid maha. Kui presidendikantselei varasem juht Siim Raie rääkis veidi hiljem mitte ainult mölisemisest ja kottimisest, vaid saatis ka riigikogu liikme otsesõnu p…e, siis seekord oli blatnoiliku kõnepruugi taga peidus märksa olulisem sõnum.

Kui kumbki meestest ei taha kuulda kriitikat – esimene enda tegevuse suhtes majandusministrina, teine ärmatamise suhtes, siis Raie on märksa konkreetsem. Meedia tegevust nimetab ta plähmerdamiseks ja ütleb, et meedial on oma vastutus. Raie küll ei täpsusta vastutuse sisu, kuid ülejäänud juttu arvesse võttes oleks ilmselt vastutustundlik Ärma teema torkimata jätta ja leppida ühe ametliku pressiteatega. Kuid veelgi huvitavam on tema etteheide, et “poliitikuid ei piira mingi austus või riigihalduse vertikaal”. Riigiametnik – Raie on muinsuskaitseameti juht – nahutab poliitikuid oma arvamuse väljaütlemise eest. Kuid enamgi veel – poliitikud on suud pruukides üle astunud mingisugusest riigihalduse vertikaalist. Me oleme seni teadnud küll Putini Venemaa võimuvertikaalist, kuid milline on Eesti võimuvertikaal, mis paneb paika, kes mida tohib rääkida? Putin rääkis vastaste peldikus kasti löömisest. Meil teatas Raie etteheitvalt, et Ärma kriitikud rikkusid ära presidendi puhkuse.