Repliik | Pime õnn ei päästa, kanna helkurit!

Liikluses viga ja hukka saanute arv kasvab kurvastavalt, kusjuures pea kolmandik rasketes avariides hukkunutest on just jalakäijad, kes jäävad autojuhtidele pimedal ajal märkamatuks. Eelmisel nädalal korraldati Lõuna-Eestis ennetusprojekt „Helkuriga sõbraks“, mille käigus jagati kodukoha elanikele 3833 helkurit. Näitlikult on see seltskond umbes sama suur kui Karksi-Nuia valla elanikkond. Kusjuures helkureid ei jagatud igale vastutulijale, vaid ainult nendele, kellel see tõhus elupäästja püksipõlve kõrguselt puudus. See on mõtlemapanev number jalakäijatest, kes olid autojuhtidele halvasti nähtavad ja halvimal juhul võinuks neist igaühest saada järgmine number liiklussurmade statistikas.

Nii politsei igapäevatöös kui ka sellel helkurkõnnil jagunesid põhjendused puuduoleva helkuri kohta valdavalt kahte leeri: ühed polevat seda veel soetada jõudnud ning teised kinnitasid, et ega nad väga ei käigi jalgsi. Kuid ükski põhjendus ei päästa ohuolukorrast. Keskmine inimene käib vähemasti korra nädalas mõnes kaupluses, kust võib tahtmise korral endale elupäästva helkuri soetada. Eesti oludes pole päästev argument ka see, et talv vaevalt algas ja vajaminev ohutusvarustus on kapist välja pakkimata. Helkuri kandmine on õigustatud iga aastaaja pimedamal ajal.