Seisukoht | Nõukogude jõuluimedest

Jaanus Kulli, reporter, 23. detsember 2016

Ei ole silmakirjalik, veel vähem tahaks olla originaalne, kui ütlen, et minu kõige eredamad jõuluhetked jäävad nõukogude aega. Küllap ikka sellepärast, et jõulud olid keelatud, ja mis keelatud, see kõige magusam. Aga mitte ainult. Mitte ka sellepärast, et olin siis laps, kes jõuluvanasse uskus. See usk võeti väga varakult – kui kolmeaastase mõistus ütles, et jõuluvana kingad ja kuub on kahtlaselt isa kingade ja punase hommikumantli moodi.

Teismelisena kolisime neljaliikmelise perega Mustamäele esimese korruse kahetoalisesse kõigi mugavustega korterisse. Isa oli Soomepoisina sattunud nii Tšehhi põrgusse kui ka Vene vangilaagrisse. Kardinad akende ees olid hõredad ja küünlad ehtsal kuusepuul (mis ostetud turult enne jõulupühi) paistsid kindlasti tänavale ära. See oli teismelise poisi esimene jõuluime. Et kuidas vanemad julgesid, samas kui paljude klassivendade ja -õdede peredes peeti tõsimeeli näärisid.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?