Juhtkiri | Otsus üle rahva peade

Kui omavalitsuste elanikelt küsiti haldusreformi käigus vabatahtlike liitumiste eel, kas ja kellega nad liituda tahaksid, käisid hääletamas keskmiselt kaks kuni kolm protsenti valimisõiguslikest. Otsedemokraatia ihalejatele võiks nina peale visata – näete, valijale võib ju võimaluse anda otsustamiseks ükskõik mille üle, aga kas ta seda ka kasutada taipab? Teisalt võib mittesiduva hääletuse puhul mõista inimeste kahtlust, et küllap on valimiskasti juures käimine ajaraisk ja otsustajad teevad niikuinii teisiti.

Suuresti nii ka läks – kui mõni üksik volikogu otsustaski inimeste soovidele vastu tulles olemasoleva liitumislepingu prügikasti heita, pole rahva tahe enam argument hiljemalt siis, kui valitsus asub liiga väikseks jäänud elanikearvuga omavalitsusi sundliitma. Et selline asjade käik on paratamatu, ja kõigile asjaosalistele algusest peale teada, tuleb küsida, milleks üldse rahvaküsitlus, mille tulemust kellelgi vaja polnud. Kohalike elanike tahte pisendamise teist vaatust nägime, aga kui vaatamata tulistele nimevaidlustele sealsetes volikogudes ja uute ühendvaldade nimede äramärkimisele isegi liitumislepingu tingimusena otsustas valitsus anda viiele ühendvallale nimed vastavalt kohanimenõukogu ettepanekutele. Kuigi ka see oli varem teada, et päris iga nimi ei sobi ja lõppsõna jääb valitsusele.