Juhtkiri | Riigikontroll nõuab Rail Balticule päästeplaani

Kui võtta riigikontrolli koostatud Rail Balticu raudteeühenduse kokkulepe kokku ühelauselise soovitusena, siis võiks see kõlada nii: oma tagalat tuleb kindlustada! Paraku pole sugugi iseenesestmõistetav, et riigikogu, kes peab leppe ratifitseerima, võtab elementaarsena näivat nõu kuulda.

On tõsi, et keegi ei tea täpselt, mis eesseisva kümnendi jooksul – kaubad ja reisijad peaksid mööda raudteed lõunasse liikuma hakkama 2026. aastal – juhtuda võib. See ennustatamatus on nii Rail Balticu vastastel kui ka pooldajatel lubanud silme ette maalida tulevikustsenaariume, millel on tegelikkusega kohati vähe pistmist. Vaidlus on läinud religioosseks, kui tsiteerida Siim Kallast. Ent selgeltnägemisvõime puudumine ei vabasta valitsust lahenduste otsimisest ja pakkumisest – meil on vaja teada, kust läheb Eestile projekti maksumuse valupiir; kust leitakse raha omafinantseeringuks (eriti kui Euroopa Liidu 85% toetusmäär peaks vähenema); kuidas lahendada olukordi, kui kokkulepitust taganevad hoopis Läti või Leedu, ja millised on riigikogu võimalused edasistele otsustele pidurit tõmmata, millele juhib tähelepanu riigikontroll. Samuti pole halb mõte määrata kindlaks objektide ehitamise järjekord, et esmalt kindlustada meile kõige kasulikumat valmimine. Seda teeb Lätigi, kuigi Euroopa Liidu poolt vaadatuna võib selline käik tunduda rehepaplik.