Juhtkiri | Võimuisikute liigne agarus on ogarus

Kas avalik ruum on kasutamiseks mõeldud kõigile või mitte kellelegi, tundub liiast küsida hetkeni, kuni viisakas ja rahumeelne kodanik peab kuulama linnaametniku või (munitsipaal)politseiniku valjenenud häält ja käsku viivitamatult lahkuda. Ei, antud loos pole kodanikule vaja ette heita kõrvulukustavat tümpsu, laaberdamist ega kaasinimeste häirimist muul viisil – ametnikes ja korrakaitsjates sellise reaktsiooni esilekutsumiseks piisab vaid käidavas kohas grill küdema panna ning sõpradega liha kõrvale pudel veini avada, meenutab tänases Õhtulehes isiklikku ja korduvat kogemust ettevõtja Tõnu Runnel.

Kui palju piiravad eestlase elu seadused ja piirangud tegelikult, võib kontrollida nn ülereguleerituse edetabelist. 14. koht Euroopa Liidu riikide arvestuses näitab, et Soome moodi lapsehoidjariigiks muutumiseni on meil veel pikk tee käia. Seda muidugi juhul, kui plaanitud magusamaks (ja võimalikud teisedki nn elustiilimaksud) meid hoobilt edetabeli tippu ei katapulteeri – kui poliitika kuklassehingamist on tunda isegi toidupoes, siis võib arvata, et see jätab oma jälje, kas inimesed tajuvad võimukandjate hoolt mõistlikuna või ahistavana. Kuid viimase tunde kättesaamiseks piisab omavalitsuste määruste ja kodukorraga tutvumisest. Kategooriline keeld näiteks pühapäeval muru niita paneb küsima, miks omavalitsus ei usalda elanikke – oma tegevust mõistlikult plaanima, teisi austama ja naabritega sõbralikult rääkima.