Juhtkiri | Hambaravihüvitis paneb hambaid kiristama

Tühimik, mille jättis masuaegne otsus kaotada täiskasvanute hambaravihüvitis, pole pelgalt kujund, vaid haigutab suurte aukudena paljude eestlaste suus. Hambaarstist vahepealsete aastatega võõrandunute tagasi tohtritooli toomise ja igale inimesele vähemalt hammaste kontrolli võimaldamise vajalikkuses vaevalt keegi kahtleb – kui enda hammas parajasti ei valutagi, siis mõnel tuttaval kindlasti. Nii võib nende riigikogu liikmete suunas, kes hääletasid selle poolt, et 1. juulist hüvitatakse ravikindlustatud täiskasvanule aastas 30 euro eest esmavajalikke hambaraviteenuseid ning rasedatele, väikelaste emadele, pensionäridele ja töövõimekaoga inimestele 85 euro eest, tagasihoidliku naeratusegi teele saata.

Ent sellega kiitus hüvitist lubanud poliitikuile lõpeb. Et raha jagamine pole veel lahendus, selgub alanud töönädalal, kui taskukohast hambaraviteenust lootvad kodanikud oma hambaarstile helistavad. Kui 546 hambaravipraksisest on haigekassa lepingupartneriteks vaid üle 60 teenusepakkuja, on tõenäosus küllalt suur, et harjumuspärase tohtri juures ei saagi hüvitist kasutada. Kaugemale arsti juurde sõit ei pruugi tagasihoidlikku hüvitist silmas pidades end aga ära tasuda, ja liigpikk järjekord tohtri juurde võib käega lööma panna sedagi, kes ei oleks hirmust hambaarsti(arvete) ees ilma riigi rahalise toeta hambaid kontrollima kippunud.