Juhtkiri | Sõltlast saab päästa, surnut mitte kunagi

Kõigist mõnuainete tarbijaist ei saa narkomaane, kuid iga sõltlane on kunagi alustanud kergematest, enamasti legaalsetest meelemürkidest. Miks ühest saab oma eluga ummikusse jooksnud sõltlane; teist huvitavad alkohol ja tubakas lühiajaliselt ja ajutiselt – kui üldse –; kolmanda eluloosse saab kirjutada napi, kuid ohjeldamatu peofaasi, sõltub paljudest teguritest. Oma osa on nii kodusel kasvatusel, sõpruskonnas levinud hoiakutel kui ka inimese iseloomul – kui riskialdis, põhimõttekindel või seaduskuulekas ta on.

Nii on oluline mõista, et nende kõrval, kes välistavad narkootikumide tarvitamise enda jaoks juba varakult, on alati neidki, keda lubadus paranenud tujust, justkui peoga pühitud muredest ja enneolematust peost paratamatult ahvatleb. Seega on narkootikumidega kaasnevatest riskidest vaja rääkida isegi siis, kui nende omamine on karistatav ja pruukimine taunitud. Loota aga, et tarvitajate pärast ei tasu muretsedagi, sest korrakaitsjad võtavad tootjad-edasimüüjad rajalt maha veel enne, kui võimalikule ostjale midagi pakuta jõutakse, oleks aga naiivne mitte ainult liiklusest ja muusikafestivalidelt tabatud narkojoobes inimeste kõrgete numbrite valguses. Mõtlema paneb seegi, et Eestis enim inimelusid nõudev keelatud meelemürk satub politsei kätte märkimisväärselt harva.